Tavarodod on hapulembesed taimed, mida saab edukalt kasvatada turbapeenras või männimetsa all. Kasvavad nad hästi seal, kus looduslikult kasvab mustikas ja sookail. Rodod armastavad vett, kuid taluvad halvasti üleujutusi ja seisvat vett. Et seda ei juhtuks ja kui maa on märg, tuleb rodopeenraid kõrgemaks tõsta. Parimaks kasvuseguks tavarododele on freesturvas segatuna õhurikka lehemulla ja lehtpuuhakkega, veidi võiks lisada ka peenemat fraktsiooni kruusa. Mida õhulisem substraat, seda parem. Tihedas ja nätskes turbamullas, kus rodojuurtel napib õhku, ei tunne nad end väga hästi. Rodode juurestik on pinnapealne ja seepärast ettevaatust põõsaaluste kobestamisega. Parim on multšida põõsaalused hakke või lehemullaga, siis ei külmu ka talvel rodode juured nii kergesti. Põõsaid lõigata pole peaaegu vaja, eemaldada võiks vaid talvekahjustustega, murdunud ja võrasse sobimatud oksad. Heitlehiseid rodosid pole kevadpäikese eest varjutada vaja, kuid igihaljaste puhul tuleb seda ilmtingimata teha. Vaid mõni tund kevadpäikest kutsub põõsastel esile pöördumatuid kahjustusi, seepärast peaks hiljemalt veebruari alguseks igihaljad rodod olema varjukangaga kaetud. Igihaljad rodod, millistel on kollased või oranžid õied on külmakahjustustele vastuvõtlikumad, külmakindlamad on lilla- ja punaseõielised sordid. Suvehaljaste rododega on vastupidi, kollase ja oranžiõielised sordid on külmakindlamad. Olenevalt kevadest on Eesti oludes rodode peamine õitseaeg pigem juuni algul, sooja kevade korral ka mai lõpus. Esimesel istutusaastal ärge rodode väetamisega üle pingutage, las nad juurduvad korralikult ja lämmastikväetisi pole vaja anda. Soovi korral võib augustis väetada kaalium ja fosforväetisega, millised tõstavad ka taimede talvekindlust.