Söödavate viljadega puud-põõsad
Söödavate viljadega puud-põõsad!
Tänavusel taimehooajal hoiame fookuse erinevatel söödavate viljadega puudel-põõsastel. Neid on üsna palju mida aiasõbrad võib-olla hästi veel ei tunne ja ehk on õige neist siinkohal jõudumööda rääkida!
Alustame aed- või kultuurmustikast.
Kui meie üht tavalisemat metsamarjataime harilikku mustikat tunneb iga lapski, siis nii see pole aed- või kultuurmustikate puhul. Tegelikult peamegi alustama nimest ja aed ehk kultuurmustikaks nimetame erinevate Põhja-Ameerikas kasvavate põõsasja kasvuga mustikaliikide ja hübriidide sorte. Aedmustikana tunneme eeskätt ahtalehise mustika (Vaccinium angustifolium), kännasmustika (V. corymbosum) ja nendevahelise hübriidi nimetusega poolkõrge mustikas (V. x atlanticum) aretisi ja sorte. Nende lii kide paremate omadustega valitud kloonidele on antud sordinimetused milledena tunneme neid tänapäeval.
Hariliku mustika viljad on tumeda viljalihaga ja üsna hapeterikkad, määrides suud ja käsi. Aedmustika viljad on heleda viljalihaga ega määri, aga viljaliha on magusam ja viljakest paksem kui kodumaisel mustikal. Kultuurmustika sortidega on Eestimaal katsetatud tegelikult üsna pikka aega ja nende kasvatamist koduaedades propageeritud pea sama kaua. Pea 30 aastat tagasi, täpsemalt 1992. aastal alustas Võrts järve lähedal Marjasoo talus aedmustikatega turbaväljale istandust rajama Toomas Jaadla ja sealtmaalt ongi aedmustika ajalugu meil alanud. Mineraalmaale rajas esimese mustikaistanduse Tartumaal Are Roosvald. Mõned aastad hiljem 1995. aastast alates katsetatakse aedmustikate kasvatamist ka Eesti Maaülikoolis. Tänaseks on üsna palju rajatud erinevate aedmustika sortidega tootmisistandusi ja järjest enam on huvilisi, kes mõned põõsad istutavad ka koduaeda. Sortidest võiks soovitada eeskätt varasema valmimisega sorte, mis üldjuhul on ka talvekindlamad hilistest sortidest. Poolkõrge mustika sortidest on hea ja turvaline kasvatada sorti 'Northblue' ja 'Northcountry', kännasmustika sortidest 'Earlyblue' , 'Duke' ja 'Patriot' millised on suureviljalised ja varavalmivad, saades küpseks enam-vähem koos vaarikaga juuli I poolel. Keskvalmivatest sortidest on samuti valida päris mitmeid, nagu 'Bluecrop', 'Bluegold' ja 'Chandler' . Hiliseid sorte koduaeda mõtet soetada pole. Aedmustikad kasvavad hästi hapus ja kergema lõimisega pinnases. Kõige lihtsam on kaevata väikekopaga meetri laiune ja umbes 0,5 m sügavune kraav, mis seejärel tuleks täita hapu, jämedafraktsioonilise freesturbaga ja istutada taimed turba sisse. Taimed tasuks istutada veidi sügavamale kui nad potis kasvades on, seejärel katta kraav õhukese mineraalmulla kihiga ja kõik see omakorda katta peenravaibaga. Seejärel peenar multšida kas freesturba või koorehakkega ja aedmustika peenar ongi valmis. Laskem taimed korralikult 3-4 nädala jooksul juurduda ja seejärel tuleks neid väetada spetsiaalse mustikaväetisega. Aedmustikad on üsnagi kahjurite, haiguste ja hooldevabad, neid on kerge ka algajatel taimesõpradel koduaias kasvatada.
Jätkame sinikuslapuude ehk söödavate kuslapuudega
Söödav kuslapuu on kahtlemata üks parimaid lähiaegade leide meie kodu- ja tootmisaedade marjavaliku rikastamiseks. Vähenõudlik, talvekindel, pea igal aastal viljuv, juba enne jaanipäeva küpsevate maitsvate ja väga kasulike viljadega põõsast võib ülistama siinkohal jäädagi. Tegelikult on tegemist marjakultuuriga, mida näiteks Pollis on katsetatud juba üle 30 aasta ja kogutud väga väärtuslikku teavet põõsaste kohta. Laiemalt koduaedadesse on sinikuslapuu jõudnud siiski alles lähiaastatel.
Põhiliik ehk sinine kuslapuu (Lonicera caerulea) on meie oma kodumaine liik, kasvades umbes meetrikõrguse põõsana põhjapoolse Eesti hõredamates loometsades lubjarikastel muldadel. Sinisel kuslapuul on mitmeid teisendeid (enamasti piirdutakse üheksaga), ja söödavaks kuslapuuks nimetatakse neist teisendit (L. caerulea var. edulis) aga näiteks altai kuslapuuks teisendit (L. caerulea var. altaica). Kui meie kodumaise sinise kuslapuu viljad on kibemõrkja maitsega, siis Ida-Aasias kasvavatel ülalmainitud teisenditel on viljad heamaitselised ja kohalikud on neist tuhandeid aastaid väärtuslike marjakultuuridena lugu pidanud. 1-2 m kõrguseks kasvavad tihedaoksised põõsad ärkavad kevadel varakult elutegevusse. Vastakute lihtlehtede kaenaldes avanevad paarikaupa kokku kasvanud kahvatukollased torujad õied juba aprilli II poolel ja enamasti pole öökülm õitsemisel probleemiks. Põõsad on risttolmlejad ja seepärast on vajalik et aeda oleks istutatud mitte üks vaid mõned põõsad erinevatest sortidest. Piklikud, harvem ümarad, valminult tumesinakad, 1-2 gr raskused viljad valmivad 6-8 nädalat peale õitsemist ja valminult varisevad eriti vanematel sortidel enamasti kergesti. Viljad meenutavad maitselt sinikat, on rikkad C-vitamiini ja antotsüaanide poolest. Viljakandvus algab noorelt ja ostetud taimed pakuvad marju tavaliselt juba istutusaastal. Põõsaste kasvatamine on kerge, nad vajavad vähe hoolt ning neid ei kimbuta haigused ja kahjurid. Kasvuks eelistab sinikuslapuu tüseda huumusega neutraalseid või aluselisi parasniiskeid muldi, põõsaid istutada pole mõtet kehvadele liivmuldadele ega varju, siis on viljumine väga tagasihoidlik. Heades kasvutingimustes annavad põõsad umbes 2 kg marju. Need on väga head pruukida värskelt lauamarjana, samuti valmistatakse neist mahlu, toormoosi ja säilitatakse külmutatuna. Väga maitsvad on külmkuivatatud sinikuslapuu marjad. Aga kõige parem on minna ja põõsalt küpseid marju noppida ning samas suhu pista.
Sordiaretus on käinud pikka aega nii Venemaal, aga ka Kanadas, USA-s, Jaapanis, Hiinas ja ka Poolas. Parimad ja saagikamad sordid on siiski aretatud Venemaal. Magusamate viljadega on alljärgnevad sordid - 'Leningradski Velikan', 'Tomitška', 'Kamtšadalka', 'Roksana', 'Lazurnaja', 'Morena' jt., teistest Venemaa sortidest veel 'Sinjaja Ptitsa', 'Amfora', 'Baktšarski Velikan', 'Jugana', 'Nimfa', 'Singilka', 'Viola' ja 'Vostorg'. Kanada sortidest tuleks nimetada 'Borealis', 'Tundra', 'Indigo Gem', 'Indigo Treat', 'Honey Bee', 'Blue Diamond', 'Blue Banana' jt. Hilisema viljade valmimisega on sordid 'Boreal Beauty', 'Boreal Blizzard', 'Strawberry Sensation', 'Blue Treasure', 'Blue Cloud', 'Giant's Heart' jt.
Poola sortidest tuleks nimetada siinkohal 'Atut', 'Duet' ja 'Wojtek'. Nagu näha on sordivalik suur ja sorte kombineerides saab sinikuslapuude maitsvate viljadega maiustada päris pikka aega. Suurt sinikuslapuude sordivalikut pakub ka Rohu Taimeaed.
Järgmiseks räägime aedarooniast
Arooniaga on kuni viimase ajani valitsenud üsna paras botaaniline segadus. Kord on musta värvi ja parkiva maitsega vilju kandvaid põõsaid nimetatud tumedaks arooniaks kord mustaks arooniaks. Teeme selle siinkohal siis ka korda, kuigi roosõieliste sugukonna perekondadest on üsna raske sotti saada. Teadaolevalt pärinevad mõlemad aroonialiigid nii punane aroonia (Aronia arbutifolia) kui ka tume aroonia (A. melanocarpa) Põhja-Ameerika idaosast. Süstemaatikud nimetavad veel kaht hübriidi, millest ploomilehine aroonia ( A. x prunifolia) arvatakse olema kahe eelnimetatu looduslik hübriid. Teisest nimetatud hübriidist väga palju teada pole. USA dendroloogid kirjeldavad arooniaid kui mittesöödavate viljadega põõsaid. Meie aga teame, et Eestimaal kasvatatud arooniaviljadest on pikka aega valmistatud hoidiseid, peamiselt küll mahla ja siirupit vähem džemmi, veini, likööri jne. aga marju söödud ka otse põõsalt. Nad teevad nagu toomingamarjad suu paksuks, aga maitsevad ju küll. Kuidas siis arooniaviljad äkki söödavaks muutusid?
Suure tõenäosusega on siin mängus olnud maailmakuulsa vene sordiaretaja I. Mitšurini käsi, kes saades Ameerikast tumeda aroonia taimi või seemneid, ristas XX sajandi algupoolel tumedat arooniat viljadele söödavate omaduste andmiseks hariliku pihlakaga ja hakkas hübriidi nimetama mustaks arooniaks. Parem ja selgem on musta arooniat eesti keeles nimetada aedarooniaks ( X Sorbaronia mitschurinii), võib ka kasutada sünonüümi ( Aronia x mitschurinii). X ladinakeelse nimetuse ees tähendab siis perekondadevahelist hübriidi (Aronia melanocarpa x Sorbus aucuparia). Nii et Mitšurini aretatud hübriidi, mis meil laialt levinud on, nimetagem parem aed-arooniaks. Eks taimi levitati sobiva kliimaga aladele hiljem üle terve suure Nõukogude Liidu ja nii nad meilegi jõudsid. Aedaroonia on jõulise kasvuga üsna peente võrsete ja tihedate okstega 2-3 m kõrguseks kasvav põõsas, millel läikivroheline, sügisel toredasti punakates toonides värvuv lehestik. Põõsad on äärmiselt leplikud nii mullaviljakuse kui rektsiooni suhtes, suutes kasvada ühtviisi hästi lausa hapudel turvasmuldadel, kui raskematel savimaadel. Olulised on meeles pidada kaks põhitingimust aedaroonia kasvatamisel. Esiteks ei vilju põõsad varjus kasvades ja teiseks peaks kasvukohal olema mullas piisavalt niiskust. Kuivadel liivmuldadel on põõsaste kasv ja viljumine kidur, samuti valguse puudumisel. Aed-aroonia sobib hästi hekitaimeks, moodustab tiheda heki, milline rõõmustab rajajat veel aastakümneid ja kannab lisaks rikkalikult vilja. Aroonia on isetolmleja ja tingimata pole aeda tarvis mitut põõsast istutada. Õitsemine toimub harilikult maikuu lõpus ja õiekännastes on koos 20-30 õit. Viljad on 1-1,5 cm läbimõõduga, umbes 1 gr. raskused pisikesed õunviljad, valmides peaaegu mustad, parkainete rikkad. Viljad sisaldavad suhkrutest peamiselt glükoosi ja fruktoosi, on mineraalainete rikkad ( raud, boor, kaltsium, vask, mangaan ja jood) ja üsna rohkesti erinevaid vitamiine C, B ja P- grupi vitamiine. Viljade rikkalik antioksüdantide sisaldus vähendab nende kasutajal näiteks vähiriski. Ühesõnaga tegemist on väga väärtusliku marjakultuuriga. Marjade mahl on ilusa punase värvusega, sobib hästi vähese happesuse tõtu hapumate mahlade tempimiseks. Mahl määrib tugevasti kõike, millega kokku puutub, seepärast kasutage marju korjates kindaid ja määrdunud käsi saab hiljem puhtaks ka sidrunhappega. Põõsaste endi tervis on samuti hea, haiguseid ja kahjureid esineb neil harva ja nende kasvatamisega palju muret pole.
Tänapäeval on aretatud üsna mitmeid aed-aroonia sorte, millised on siiski maitselt ja väljanägemiselt väga sarnased. Aretustöö on liikunud eeskätt suuremate ja magusamate viljade saamise suunas, aretustööga on tegelenud nii põhjamaad, kui Tšehhi, Venemaa ja Valgevene, Rumeenia, Ungari ja Ukraina. Sortidest nimetame siinkohal Soomes aretatud sorte 'Kurkumäcki', 'Viking', 'Ahonen' ja 'Karhumäki', Taani sorti 'Aron', Tsehhi sorti 'Nero' ja Venemaa sorte 'Altaiskaja Krupnoplodnaja', 'Chernoplodnaja', 'Rubina', 'Tšernookaja' ja 'Valkira'. Rootsis aretatud sort 'Hugin' on tegelikult ploomilehise aroonia sort - madalakasvuline, hilise valmimisega, viljad väikesed ja väga parkaineterikkad. Loodetavasti nende, väga kasulike viljade ja vähenõudlike põõsaste kasvatamine koduaedades tasapisi kasvab.
Täna räägime ebaküdooniast
Ebaküdoonia on küllap hästi tuntud enamusest vanematest taluaedadest. Pole just palju selliseid kauniõielisi põõsaid, millised lepivad kasvuks suhteliselt vähemviljaka liivakama kuivavõitu pinnasega ja lõõskava päikesega. "Põhjamaa sidruniks" nimetatud ebaküdoonia suured kollakasrohelised õunviljad on nii C-vitamiinirikkad, hapud ja kõvad, et neid toorelt süüa pole võimalik. Küll aga hindavad ebaküdoonia vilju siidri- , veini- ja käsitööõlle meistrid, samuti koduste hoidiste valmistajad.
Rääkides ebaküdooniast mõtleme me ikka jaapani või näsalist ebaküdooniat (Chaenomeles japonica), milline on kaheksaliigilise (varasemalt viieliigilise) ebaküdoonia perekonna tuntuim liik. Ebaküdooniad pärinevad Kagu-Aasiast, jaapani ebaküdoonia Jaapanist, kasvades kuivadel ja päikeselistel mäenõlvadel kuni 1 m kõrguse tihedavõrselise ja laiuva põõsana. Võrsed noorelt punakad, udekarvased, hiljem kaetud tumepruunide näsadega, astlalised. Ebaküdooniat on kerge ära tunda, sest selle abilehed ei varise nagu enamuse õistaimedel, vaid jäävad koos lehtedega sügiseni põõsaile. Lehed on paksud, nahkjad, äraspidimunajad, 3-5 cm pikad, täkilise leheservaga, abilehed neerjad, jämesaagja servaga. Õied viietised, telliskivipunased, 2-3 kaupa lehtede kaenaldes, puhkevad mais. Keskmise õuna mõõtu õunviljad valmivad järk-järgult, septembris -oktoobris, toorena tumerohelised, valminult rohekaskollased kuni kuldkollased, ühelt põõsalt võib saada 1-4 kg vilju.
Jaapani ebaküdoonia juurestik on sügavale ulatuv ja seetõttu on põõsad ka väga põuakindlad. Põõsad kasvavad väga mitmesugustel muldadel, eelistades hapusid muldi, väga lubjarikastel muldadel on kasv kidur ja põõsa lehed klorootilise väljanägemisega. Ebaküdoonia eelistab kasvamiseks kindlasti täisvalgust. Kuivõrd põõsad on risttolmlejad, siis on vaja saagi saamiseks istutada peenramaale 2-3 erinevat sorti, siis on saak garanteeritud. Ka üksikpõõsas annab siiski harva mõned viljad, kuid enamasti on põõsas saagitu ja vaid dekoratiivse väärtusega. Ebaküdoonia on putuktolmleja, õisi tolmeldavad peamiselt erinevad kiletiivalised ja kui lähikonnas on veel aedades ebaküdooniaid kasvamas, siis tänu virkadele mesilastele kes teiste ebaküdooniate õietolmu meie põõsale tassivad, need mõned viljad saamegi. Põõsaste talvekindlus pole väga hea ja alla - 24 kraadi langevad temperatuurid võtavad ära viimase aasta võrsetipud ja kahjustavad ka õiepungi. Seepärast on eelistatumad laiuvama võraga kuid mitte maapinnale lamanduvate võrsetega ebaküdooniasordid, millised talveks jäävad enamuses kaitsva lumikatte varju. Jaapani ebaküdoonia on tugevakasvuline liik ja piisavaks viljakandvuseks aga ka põõsaste dekoratiivsuse säilitamiseks tuleb põõsastele igal aastal teha harvenduslõikus. Hästi on siis kui jaapani ebaküdoonia kandeealisel põõsal on 12-15 tugevat oksa. Kuna suurimat saaki annavad 3-4 aastased oksad, siis tulekski nende osakaalu põõsas hoida kõige suuremana, lõigates regulaarselt välja vanemaid oksi ja ennakvõrseid, millised kasvatavad muidu põõsa liiga tihedaks. Istandust rajades eelistage kindlasti ebaküdoonia peenarde katmist peenravaibaga.
Jaapani ebaküdoonia sordiaretusega on tulemuslikult tegeldud Lätis, kus on tänaseks ka tõsiselt võetavad ebaküdoonia kasvupinnad. Eestis on tegelenud ebaküdoonia kasvatuskatsetega eelmisel sajandil Pollis Kalju Kask. Eesti juurtega sordiaretaja Albert Tiits on Lätis 1951. aastal saanud pikaaegse aretustöö tulemusena asteldeta sordi 'Cido', mis on ilmselt seni tuntuim jaapani ebaküdoonia sort meil. Hea talve- ja haiguskindlusega põõsad on keskmise saagikusega. Tiitsu aretistest, mida pole registreeritud sordina, on tähelepanuväärselt suure saagikusega aretis nimega "Ada". Uuemad Läti sordid 'Rasa', samuti 'Darius' ja 'Rondo' on samuti kõrge saagikusega. Jaapanis ja Hiinas kasutatakse jaapani ebaküdooniat teiste ebaküdoonialiikide kõrval ka bonsai kasvatamiseks, tuntum bonsaisort on 'Chojubai'.
Seekord pajatan toompihlast
Lepime kohe alustuseks kokku, et veidi lohiseva toompihlaka perekonnanime asemel hakkame kasutama suupärasemat nime toompihl (Amelanchier). Ilmselt on seegi sama arusaadav kui pikem nimetus. Uuem taimesüstemaatika annab perekonna liikide arvuks kokku 30, millest neli on hübriidsed. Lisaks tuntakse veel mõnd perekondadevahelist toompihla hübriidi pihlakatega, näiteks Jacki pihltoompihl ( X Amelasorbus jackii) ja Raciborski pihltoompihl ( X A. raciborskiana). Toompihlad asustavad põhjapoolkera parasvöödet, enamus liike kasvamas Põhja-Ameerikas, mõned ka Euraasias. Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti looduses on naturaliseerunud tähk-toompihl (A. spicata), kasvades vahest üsna tihedate padrikutena, aga enamasti siiski üksikpõõsastena raiesmikel, metsaservades ja hõredamate metsade alusrindes. Kuivõrd toompihlad paljunevad hästi nii vegetatiivselt maasiseste võsunditega kui ka seemnetega, mida rohkesti levitavad nende viljadest toituvad linnud (peamiselt rästaliigid), siis ongi liik siinmail naturaliseerumises nii edukas. Ta õitseb enam vähem samal ajal meie toomingaga (või veidi hiljem) ja ma saan kevadeti üsna palju kõnesid küsimusega, et "mis põõsas see selline on, toominga sarnane, aga siiski nagu poleks"? Kuivõrd mõlemal liigil on valged õied, siis neid looduses segi ajada on esialgu üsna kerge. Jätke meelde kõige lihtsam erinevus - toompihla õisikud asetsevad võrsetel püstiselt ja pole nii pikad kui toomingal, toomingal aga õisikud ripuvad. Kui siiski kahtlete, kas tegemist võiks olla toomingaga, siis kraapige veidi küünega võrse koort ja nuusutage. Toominga võrse lõhnab iseloomulikult vängelt, toompihla võrsel selline lõhn puudub.
Aianduslikult pakub kõige rohkem huvi lepalehine toompihl ehk ka võiks seda nimetada saskatoon (A. alnifolia). Nimetust saskatoon kasutasid liigi kohta küllap juba põlisrahvad Krii-indiaanlased, kes hindasid saskatooni vilju kõrgelt ja kasutasid neid toiduks üsna mitmeti. Hiljem on sama nimetus antud Kanada Saskatchewani provintsile ja selle suurimale linnale Saskatoonile, mille ümbruses on lepalehist toompihla kasvamas eriti ohtralt. Saskatooni areaal laiubki peamiselt Põhja-Ameerika lääneosas, kasvades peamiselt piki Kaljumäestikku, ulatudes USA Colorado osariigist lõunas kuni Alaska idaosani. Seega suudab saskatoon kasvada karmides tingimustes. Talub hästi põuda, kuid ei salli seisvat vett. Saskatoon kasvab looduses 2-4 m kõrguse sirgete ja sihvakate võrsetega põõsana, lehed on ovaalsed, jämesaagjate servadega, meenutades veidi lepa lehti. Õitseb mai keskpaiku valgete õisikutega, millesse võib olla koondunud kuni 15 õit. Ümarad õunviljad valmivad juulikuu II poolel, kobaras tavaliselt kümmekond vilja. Valminud viljad on tumesinised ja kaetud vahakorraga, suure õiekarikaga, 1-1,5 gr raskused, magusad, sisaldavad 3-5 seemet, sisaldavad kuni 10 % erinevaid suhkruid ja vähe happeid. Põõsad kannavad igal aastal rikkalikult umbes 2-5 kg vilju põõsa kohta ja kuna toompihlad on isetolmlejad ei vaja nad viljumiseks mitut taime, koduaeda piisab ka ühest sordist. Põõsad alustavad pärast istutamist kiirelt viljakandvusega ja teisel aastal pärast istutamist on juba saaki loota. Kanadas alustati saskatooni istanduste rajamisega juba 1970. aastatel, meie praegu alles õpime selle sorte tundma. Nagu arvata, on olulisemaks saskatooni sordiaretajaks Kanada, aga aretus käib ka USA_s, Venemaal, Hollandis ja Poolas. Vanimaid ja enamkasutatavaid sorte on Kanadas aretatud 'Thiessen'. See on väga saagikas, haiguskindel ja suurte magusate viljadega haiguskindel sort, mille ainukese miinusena väiks mainida vaid liiga tugevat kasvu - põõsad võivad sirguda 4-5 meetrini ja siis marju raske korjata. Vanematest sortidest on saagikaimad veel eelmisest madalamakasvulised sordid 'Northline' ja 'Smoky'. Hilisempoolse valmimisega sortidest tuleks nimetada siinkohal sorte 'Krasnojarskaja', 'Honeywood' ja 'Martin', kõige varasema valmimisega on aga laiuva ja madala kasvuga sort 'Sleyt, ka 'Mandam'.
Saskatooni viljadest valmistatakse mahlu, veine, siidreid, õlut ja erinevaid keediseid, neid külmutatakse, tehakse smuutit ja jäätist ning muidugi tarvitatakse värskelt. Lisaks suurele suhkrusisaldusele sisaldavad marjad rikkalikult antotsüaane ja polüfenoolseid ühendeid, olles väga tervislikud umbes nagu mustikad või arooniad. Põlisrahvad kasutasid saskatooni vilju teatud lihatoidu "pemmikani" valmistamiseks, kus kuivatatud piisonilihale (tänapäeval veiselihale) lisatakse rasva ja saskatoonimarju. Kahjuks maitsevad saskatoonimarjad lisaks meile ka väga erinevatele rästaliikidele ja saagi kaitsmine lindude eest on üsna tüütu - enamasti kaetakse põõsad enne viljade valmimist võrkudega.
Istanduste rajamiseks sobivaid sorte on seega mitmeid, sordid sobivad ka masinkorjeks. Taimeread katke peenravaibaga, ridade vahekaugus võiks olla 2-3 m, masinkorjet planeerides kuni 4 m , taimede vahekaugus reas 1-2 m, seega näiteks istutusseadu 1,5 x 3 m kasutades kulub 1 ha istanduse rajamiseks umbes 2200 taime. Rohu taimeaed loodab sellel kevadel pakkuda 5-7 erinevat saskatoonisorti.
Täna räägin kirss-kontpuust
Kui kontpuid (Cornus) tuntakse ikka rohkem kui ilupuid, siis nende perekonnas on päris mitmeid söödavaid vilju kasvatavaid liike. Ka nimetus kontpuu pole päris täpne, sest tegemist on eeskätt ikka põõsasja kasvuga liikidega, vaid mõned üksikud neist suudavad omandada väheldase puu mõõtmed. Samanimelisse kontpuuliste sugukonda kuuluvas perekonnas on kokku 59 vastakute lihtlehtedega peamiselt suvehaljast liiki, millest meile ehk kõige paremini on tuntud punaste võrsetega ilupõõsas - siberi kontpuu (C. alba). Väga külmakindel ja vitaalne põõsas, millist võime mööda Eestimaad sõites kohata siin-seal ka metsistunult kasvamas. Mitmed erivärviliste lehtedega sordid teevad selle vähenõudliku liigi aiasõpradele eriti atraktiivseks. Hoopis vähem inimesi teab, et meil on looduslikult Eestis kasvamas lausa kaks kontpuuliiki - läänepoolses Eestis ja laiemalt Skandinaaviast kuni Kaukasuseni leviv lubjarikkaid muldi eelistav verev kontpuu (C. sanguinea) ning Põhja-Eestis ja laiemalt Euraasia ja Põhja-Ameerika tundraaladelt pärit madalakasvuline, happelistel muldadel kasvav poolpõõsas rootsi kukits (C. suecica), milline esineb massiliselt Põhja-Skandinaavias, andes sügisperioodil Lapimaa erksavärvilisele loodusele oma panuse punakaks värvuvate lehtede ja punaste viljadega. Euroopa soojemates piirkondades kasvatatakse päris sageli ilutaimena jaapani kontpuud (C. kousa), mille kujult, värvuselt ja ka maitselt veidi vaarikaid meenutavad viljad küpsevad oktoobris, olles maiuspalaks lindudele. Teine söödavate kuid kibedate viljadega talveõrn ja igihaljas kontpuuliik on nutt-kontpuu (C. capitata) Kagu-Aasiast.
Kirss- kontpuu (C. mas) ehk üle maailma rohkem kisiil'iks nimetatud madalam puu või kõrgem põõsas on see liik, mis aianduslikult on väga huvipakkuv. Eesti oludes täiesti talvekindel liik pärineb Euroopa lõunapoolsetest piirkondadest, areaal ulatub Väike-Aasia ja Kaukasuseni, kasvades sealsetes mäestikumetsades 3-8 m kõrguse põõsa või pigem madalama puuna. Ka meil kipub kasvama pigem puukujuliseks, olles laiuva võra ja jäikade tugevate okstega. Õitsema puhkeb kevadel varakult enne lehtimist juba aprillis kuldkollaste neljatiste õitega, ega jää sel perioodil dekoratiivsuselt sugugi maha forsüütiatest. Õied on koondunud 5-25 kaupa õisikuisse, on meerikkad, õitsedes kümnekonna päeva jooksul. Kuivõrd kisiil on risttolmleja, siis parema saagi saamiseks tuleks koduaeda istutada vähemalt kaks taime või veel parem kaks erinevat kisiilisorti. Lehed on vastakud, munajad, 4-10 cm pikad, terveservalised, sügise erksavärvilised. Piklikud, 2-10 grammised valminult punased või mõnedel sortidel ka kollased luuviljad on küpsed enamasti septembris, hilisematel sortidel oktoobri algul. Viljad on väga C-vitamiini rikkad (kuni 150 mg%), mis teeb need tõeliselt väärtuslikeks ja lisaks mõnusalt hapukad tänu paariprotsendilisele õunhappe sisaldusele. Viljad sisaldavad veel rohkelt kaaliumi, rauda, magneesiumi ja väävlit. Seega igati vägev viljapuu koduaedades kasvatamiseks.
Vilju pruugitakse nii valminult kohe toiduks, aga neist valmistatakse ka head veini, keediseid, marmelaadi, kompotti, kisselli ja kuivatatakse. Kisiili viljad sobivad hästi ka lihatoitude maitsestamiseks. Sellekohaseid huvitavaid retsepte leiab ohtralt Toivo Niibergi ja blogikirjutaja koostöös valminud raamatust: "Imelised puud ja põõsad - söödavad, ravivad ja dekoratiivsed".
Kirss-kontpuu põhiliigist suuremate ja maitsvamate viljadega sorte on Eestis pakutud juba viimasel kümnekonnal aastal Punaste viljadega meil vastupidavad ja rikkalikult viljuvad sordid on 5-6 gr suuruste viljadega Saksa päritolu 'Jolico', Austrias aretatud ja ehk kõige magusamate viljadega sort üldse 'Schönbrunner Gourmet Dirndl'. Ukrainas on tegeletud väga intensiivselt kisiili sordiaretusega ja saadud kümneid sorte, millised erinevad üksteisest peamiselt viljade valmimisaja ja suuruse poolest. Tuntuim on sealne sordiaretaja Svetlana Klimenko, kelle valitud sortidest tuleks nimetada eriti suurte, keskmiselt 7 gr viljadega sorti 'Svetlyachok'. Teised tuntud punaseviljalised sordid samalt aretajalt on 'Lukyanovsky', 'Korallovy', 'Elegantny', 'Semion', 'Vladimirsky' ja 'Vydubecky'. Mõned kollaseviljalised sordid ka Ukrainast, tuntuim ilmselt sort 'Jantarnyj', vähem tuntud sordid on 'Neshny' ja 'Bukovinsky'. Arvukalt pärineb sorte ka Gruusiast, Tšehhist, Ungarist, Poolast jm.
Kisiil on haiguste- ja kahjuritevaba, kasvab hästi erinevatel kergema lõimisega lubjarikastel muldadel, olles väga põuakindel. Rikkalikuks õitsemiseks ja viljumiseks eelistab täisvalgust. Ajaga kasvab võra tihedaks, seega võraokste regulaarne harvendamine on asjakohane. "Rohu Taimeaaial" on pakkuda sel kevadel päris mitmeid huvitavaid kisiili sorte. Katsetage ja Te ei kahetse, kirss-kontpuu ei jäta teid peaaegu kunagi saagita. Parimate sortide saagikus võib kandeeas ulatud kuni 50 kg põõsa kohta.
Seekord pajatan pihlakast
Kui ütleme pihlakas, siis mõtleme eeskätt meie kodumaist harilikku pihlakat (Sorbus aucuparia), kasvamas koduväravas, et kuri ei pääseks sisse meid kimbutama. Pihlakale ongi rahvausundis pühendatud üsna palju tähelepanu. Puuviljanduslikult on aga hoopis olulisem see, et vene sordiaretaja Ivan Mitšurin aretas juba XX sajandi esimesel poolel esimesed pihlaka pomoloogilised sordid.
Pihlaka perekonna süstemaatika on väga keeruline ja hulk tarku mehi on püüdnud selles korda luua, aga süstemaatikasse süveneda pole siinkohal kõige tähtsam. Uuemate andmete põhjal on roosõieliste sugukonda (Rosaceae) kuuluvaid erinevaid pihlakaliike perekonnas üle 200, isegi väikeses Eestis on neid looduses kasvamas lausa kolm liiki. Eestikeelsed nimed on perekonnas antud umbes kuuekümnele pihlakaliigile, lisaks veel nimetused perekondade vahelistel hübriididel. Kõik pihlakaliigid ei kanna kaugeltki söödavaid vilju, aga muidugi ei tee seda ka ainult harilik pihlakas. Näiteks Lääne -Eestis kasvava teise pihlakaliigi - hariliku pooppuu (Scandosorbus intermedia) veidi jahused ja läägevõitu üsna suured viljad on aidanud eestimaalastel mitmelgi korral näljaaegu üle elada. Aga populaarseim viljapuu on ikka harilik pihlakas. Mida kõike selle viljadest ei valmistataks, hea pihlakavein on siiski kõige tuntum.
Harilik pihlakas esineb looduslikult Euroopast kuni Väike-Aasiani, olles meil tavaline alusmetsapõõsas väga mitmeilmelistes hõredamates metsades, metsaservades, karjamaadel, samuti liivastel mererannikutel ja paepealsetes kadastikes. Selline väga eriilmelistel muldadel kasvamine näitab pihlaka kui liigi vähenõudlikkust kasvukoha suhtes, heaks viljakandvuseks ja viljade küpsemiseks on siiski vaja pihlakale täisvalgust. Pihlakas võib heades oludes sirguda kuni paarikümne meetri kõrguseks puuks, kuid enamasti kasvab ta ikka kõrgema mitmetüvelise puuna. Suured hallikarvased pungad ja iseloomulikult lõhnavad võrsed, kui nende koort küünega vigastada, aitavad meil pihlakat ära tunda ka talvel kui põõsad raagus on. Kevadel kui puhkevad pihlaka kuni 30 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, on põõsaste äratundmine veelgi hõlpsam. Mai lõpul või juuni algul puhkevad suured kreemjad 20-30 õiega õisikud, millistel on spetsiifiline ja veidi uimastav mõrumandli lõhn. Mulle on pihlaõite aroom alati meenutanud veidi astumist hobusetalli, sealse lõhnabuketi sarnasus pihlaõitega on muljetavaldav. Pihlakas on putuktolmleja nagu roosõielistele kombeks ja tolmeldajateks on erinevad kiletiivalised putukad. Septembris valmivad punakasoranžid väikesed õunviljad, milliste maitse on eksemplariti ja sügisilmadest sõltuvalt üsna varieeruv. Siiski teevad pihlamarjad värskelt tarvitatuna suu paksuks (on parkaineterikkad) ja üsna mõrkjad.
Harilikku pihlakat kasvatatakse eeskätt ilutaimena ja temast on aja jooksul aretatud üsna mitmeid dekoratiivsorte - meenutagem siinkohal näiteks "leinapihlakat " sordinimetusega 'Pendula' või püramiidja võraga sort 'Fastigiata', aga olulisemad on marjakultuurina tuntud sordid, mida on tänaseks kogunenud juba üle kolmekümne. Esimesed sordid aretas Mitšurin harilikust pihlakast juba 1905. aastal, ristates pihlakat musta arooniaga, saades sordi 'Likjernaja'. Tegu on paari kolme meetri kõrguseks kasvava, arooniat nii välimuselt kui maitselt meenutavate üsna magusate, väheldaste, küpsenult mustjaspruunide viljadega puukesega, mille viljadest on kõige parem valmistada likööri, nagu viitab ka sordinimetus. Mitšurini aretatud sortidest tuleks siinkohal nimetada veel ehk tema tuntumat sorti 'Granatnaja' , milline on saadud pihlaka ja vereva viirpuu ristamisel 1925. aastal. 5-6 m kõrgusel põõsaspuul on tugevalt läikiv omapärane lehestik ja tumepunased, üsna suured, mahedamaitselised viljad. Järgmine sort 'Dessertnaja' ('Dessertnaja Mitšurina') on saadud sordi 'Likjernaja' õisi astelpihlaka (Mespilus germanica) õietolmuga tolmutades. Tulemuseks on meie oludes mitte päris külmakindel, kuid pihlakasortidest ilmselt maitsvamate väiksemate viljadega madalam puu. Sort 'Burka' on saadud perekondadevahelist hübriidi mägi-pihlarooniat ( X Sorbaronia alpina) pihlakaga ristates. Tulemuseks on suurte, granaatpunaste heamaitseliste viljadega 2-3 m kõrguseks kasvav puu. Vanematest vene sortidest võiks siinkohal nimetada veel 'Krupnoplodnaja', 'Alaja Krupnaja', 'Nevežino'. Saksamaal on aretatud sordid 'Rosina', 'Konzerta' ja vene algmaterjalist vene pihlakas (S. a. var edulis 'Rossica' ja 'Rossica Major'). Ilmselt vanimaid pihlakasorte on juba XIX algul Tšehhist, Määrimaalt leitud määri pihlakas (S. a. var. moravica; 'Edulis' ; 'Dulcis'), millist kasutatakse veel tänapäevalgi sordiaretuses ühe ristlusvanemana. Tegemist on üsna suureks sirguva puuga, mille viljadel puudub peaaegu täiesti kibe ja parkiv maitse. Puuduseks võiks nimetada selle sordi puhul vaid seda, et viljub üle aastate ja üsna ebakorrapäraselt.
Venemaal aretatakse uusi pihlakasorte ka tänasel päeval, nimetan siinkohal mõned: 'Amulett', 'Angri', 'Bussinka', 'Oranževaja' jt.
Palju hoolt pihlakasordid ei vaja, haigusi ja kahjureid esineb neil üsna vähe. Peamine hooldusvõte on talvel lume raskuse tõttu murdunud võraokste kevadine väljalõikamine ja sama teed võiks sel juhul lõigata välja ka üldise võrasuunaga risti kasvavaid oksi. Kui viljade korjamisel saavad võrsed vigastada ja murduvad, tuleks need kohe tagasi lõigata, mitte jääda kevadist lõikust ootama.
NB! Rohu Taimeaed pakub sel kevadel mitmeid hariliku pihlaka kultuursorte.
Tänavusel taimehooajal hoiame fookuse erinevatel söödavate viljadega puudel-põõsastel. Neid on üsna palju mida aiasõbrad võib-olla hästi veel ei tunne ja ehk on õige neist siinkohal jõudumööda rääkida!
Alustame aed- või kultuurmustikast.
Kui meie üht tavalisemat metsamarjataime harilikku mustikat tunneb iga lapski, siis nii see pole aed- või kultuurmustikate puhul. Tegelikult peamegi alustama nimest ja aed ehk kultuurmustikaks nimetame erinevate Põhja-Ameerikas kasvavate põõsasja kasvuga mustikaliikide ja hübriidide sorte. Aedmustikana tunneme eeskätt ahtalehise mustika (Vaccinium angustifolium), kännasmustika (V. corymbosum) ja nendevahelise hübriidi nimetusega poolkõrge mustikas (V. x atlanticum) aretisi ja sorte. Nende lii kide paremate omadustega valitud kloonidele on antud sordinimetused milledena tunneme neid tänapäeval.
Hariliku mustika viljad on tumeda viljalihaga ja üsna hapeterikkad, määrides suud ja käsi. Aedmustika viljad on heleda viljalihaga ega määri, aga viljaliha on magusam ja viljakest paksem kui kodumaisel mustikal. Kultuurmustika sortidega on Eestimaal katsetatud tegelikult üsna pikka aega ja nende kasvatamist koduaedades propageeritud pea sama kaua. Pea 30 aastat tagasi, täpsemalt 1992. aastal alustas Võrts järve lähedal Marjasoo talus aedmustikatega turbaväljale istandust rajama Toomas Jaadla ja sealtmaalt ongi aedmustika ajalugu meil alanud. Mineraalmaale rajas esimese mustikaistanduse Tartumaal Are Roosvald. Mõned aastad hiljem 1995. aastast alates katsetatakse aedmustikate kasvatamist ka Eesti Maaülikoolis. Tänaseks on üsna palju rajatud erinevate aedmustika sortidega tootmisistandusi ja järjest enam on huvilisi, kes mõned põõsad istutavad ka koduaeda. Sortidest võiks soovitada eeskätt varasema valmimisega sorte, mis üldjuhul on ka talvekindlamad hilistest sortidest. Poolkõrge mustika sortidest on hea ja turvaline kasvatada sorti 'Northblue' ja 'Northcountry', kännasmustika sortidest 'Earlyblue' , 'Duke' ja 'Patriot' millised on suureviljalised ja varavalmivad, saades küpseks enam-vähem koos vaarikaga juuli I poolel. Keskvalmivatest sortidest on samuti valida päris mitmeid, nagu 'Bluecrop', 'Bluegold' ja 'Chandler' . Hiliseid sorte koduaeda mõtet soetada pole. Aedmustikad kasvavad hästi hapus ja kergema lõimisega pinnases. Kõige lihtsam on kaevata väikekopaga meetri laiune ja umbes 0,5 m sügavune kraav, mis seejärel tuleks täita hapu, jämedafraktsioonilise freesturbaga ja istutada taimed turba sisse. Taimed tasuks istutada veidi sügavamale kui nad potis kasvades on, seejärel katta kraav õhukese mineraalmulla kihiga ja kõik see omakorda katta peenravaibaga. Seejärel peenar multšida kas freesturba või koorehakkega ja aedmustika peenar ongi valmis. Laskem taimed korralikult 3-4 nädala jooksul juurduda ja seejärel tuleks neid väetada spetsiaalse mustikaväetisega. Aedmustikad on üsnagi kahjurite, haiguste ja hooldevabad, neid on kerge ka algajatel taimesõpradel koduaias kasvatada.
Jätkame sinikuslapuude ehk söödavate kuslapuudega
Söödav kuslapuu on kahtlemata üks parimaid lähiaegade leide meie kodu- ja tootmisaedade marjavaliku rikastamiseks. Vähenõudlik, talvekindel, pea igal aastal viljuv, juba enne jaanipäeva küpsevate maitsvate ja väga kasulike viljadega põõsast võib ülistama siinkohal jäädagi. Tegelikult on tegemist marjakultuuriga, mida näiteks Pollis on katsetatud juba üle 30 aasta ja kogutud väga väärtuslikku teavet põõsaste kohta. Laiemalt koduaedadesse on sinikuslapuu jõudnud siiski alles lähiaastatel.
Põhiliik ehk sinine kuslapuu (Lonicera caerulea) on meie oma kodumaine liik, kasvades umbes meetrikõrguse põõsana põhjapoolse Eesti hõredamates loometsades lubjarikastel muldadel. Sinisel kuslapuul on mitmeid teisendeid (enamasti piirdutakse üheksaga), ja söödavaks kuslapuuks nimetatakse neist teisendit (L. caerulea var. edulis) aga näiteks altai kuslapuuks teisendit (L. caerulea var. altaica). Kui meie kodumaise sinise kuslapuu viljad on kibemõrkja maitsega, siis Ida-Aasias kasvavatel ülalmainitud teisenditel on viljad heamaitselised ja kohalikud on neist tuhandeid aastaid väärtuslike marjakultuuridena lugu pidanud. 1-2 m kõrguseks kasvavad tihedaoksised põõsad ärkavad kevadel varakult elutegevusse. Vastakute lihtlehtede kaenaldes avanevad paarikaupa kokku kasvanud kahvatukollased torujad õied juba aprilli II poolel ja enamasti pole öökülm õitsemisel probleemiks. Põõsad on risttolmlejad ja seepärast on vajalik et aeda oleks istutatud mitte üks vaid mõned põõsad erinevatest sortidest. Piklikud, harvem ümarad, valminult tumesinakad, 1-2 gr raskused viljad valmivad 6-8 nädalat peale õitsemist ja valminult varisevad eriti vanematel sortidel enamasti kergesti. Viljad meenutavad maitselt sinikat, on rikkad C-vitamiini ja antotsüaanide poolest. Viljakandvus algab noorelt ja ostetud taimed pakuvad marju tavaliselt juba istutusaastal. Põõsaste kasvatamine on kerge, nad vajavad vähe hoolt ning neid ei kimbuta haigused ja kahjurid. Kasvuks eelistab sinikuslapuu tüseda huumusega neutraalseid või aluselisi parasniiskeid muldi, põõsaid istutada pole mõtet kehvadele liivmuldadele ega varju, siis on viljumine väga tagasihoidlik. Heades kasvutingimustes annavad põõsad umbes 2 kg marju. Need on väga head pruukida värskelt lauamarjana, samuti valmistatakse neist mahlu, toormoosi ja säilitatakse külmutatuna. Väga maitsvad on külmkuivatatud sinikuslapuu marjad. Aga kõige parem on minna ja põõsalt küpseid marju noppida ning samas suhu pista.
Sordiaretus on käinud pikka aega nii Venemaal, aga ka Kanadas, USA-s, Jaapanis, Hiinas ja ka Poolas. Parimad ja saagikamad sordid on siiski aretatud Venemaal. Magusamate viljadega on alljärgnevad sordid - 'Leningradski Velikan', 'Tomitška', 'Kamtšadalka', 'Roksana', 'Lazurnaja', 'Morena' jt., teistest Venemaa sortidest veel 'Sinjaja Ptitsa', 'Amfora', 'Baktšarski Velikan', 'Jugana', 'Nimfa', 'Singilka', 'Viola' ja 'Vostorg'. Kanada sortidest tuleks nimetada 'Borealis', 'Tundra', 'Indigo Gem', 'Indigo Treat', 'Honey Bee', 'Blue Diamond', 'Blue Banana' jt. Hilisema viljade valmimisega on sordid 'Boreal Beauty', 'Boreal Blizzard', 'Strawberry Sensation', 'Blue Treasure', 'Blue Cloud', 'Giant's Heart' jt.
Poola sortidest tuleks nimetada siinkohal 'Atut', 'Duet' ja 'Wojtek'. Nagu näha on sordivalik suur ja sorte kombineerides saab sinikuslapuude maitsvate viljadega maiustada päris pikka aega. Suurt sinikuslapuude sordivalikut pakub ka Rohu Taimeaed.
Järgmiseks räägime aedarooniast
Arooniaga on kuni viimase ajani valitsenud üsna paras botaaniline segadus. Kord on musta värvi ja parkiva maitsega vilju kandvaid põõsaid nimetatud tumedaks arooniaks kord mustaks arooniaks. Teeme selle siinkohal siis ka korda, kuigi roosõieliste sugukonna perekondadest on üsna raske sotti saada. Teadaolevalt pärinevad mõlemad aroonialiigid nii punane aroonia (Aronia arbutifolia) kui ka tume aroonia (A. melanocarpa) Põhja-Ameerika idaosast. Süstemaatikud nimetavad veel kaht hübriidi, millest ploomilehine aroonia ( A. x prunifolia) arvatakse olema kahe eelnimetatu looduslik hübriid. Teisest nimetatud hübriidist väga palju teada pole. USA dendroloogid kirjeldavad arooniaid kui mittesöödavate viljadega põõsaid. Meie aga teame, et Eestimaal kasvatatud arooniaviljadest on pikka aega valmistatud hoidiseid, peamiselt küll mahla ja siirupit vähem džemmi, veini, likööri jne. aga marju söödud ka otse põõsalt. Nad teevad nagu toomingamarjad suu paksuks, aga maitsevad ju küll. Kuidas siis arooniaviljad äkki söödavaks muutusid?
Suure tõenäosusega on siin mängus olnud maailmakuulsa vene sordiaretaja I. Mitšurini käsi, kes saades Ameerikast tumeda aroonia taimi või seemneid, ristas XX sajandi algupoolel tumedat arooniat viljadele söödavate omaduste andmiseks hariliku pihlakaga ja hakkas hübriidi nimetama mustaks arooniaks. Parem ja selgem on musta arooniat eesti keeles nimetada aedarooniaks ( X Sorbaronia mitschurinii), võib ka kasutada sünonüümi ( Aronia x mitschurinii). X ladinakeelse nimetuse ees tähendab siis perekondadevahelist hübriidi (Aronia melanocarpa x Sorbus aucuparia). Nii et Mitšurini aretatud hübriidi, mis meil laialt levinud on, nimetagem parem aed-arooniaks. Eks taimi levitati sobiva kliimaga aladele hiljem üle terve suure Nõukogude Liidu ja nii nad meilegi jõudsid. Aedaroonia on jõulise kasvuga üsna peente võrsete ja tihedate okstega 2-3 m kõrguseks kasvav põõsas, millel läikivroheline, sügisel toredasti punakates toonides värvuv lehestik. Põõsad on äärmiselt leplikud nii mullaviljakuse kui rektsiooni suhtes, suutes kasvada ühtviisi hästi lausa hapudel turvasmuldadel, kui raskematel savimaadel. Olulised on meeles pidada kaks põhitingimust aedaroonia kasvatamisel. Esiteks ei vilju põõsad varjus kasvades ja teiseks peaks kasvukohal olema mullas piisavalt niiskust. Kuivadel liivmuldadel on põõsaste kasv ja viljumine kidur, samuti valguse puudumisel. Aed-aroonia sobib hästi hekitaimeks, moodustab tiheda heki, milline rõõmustab rajajat veel aastakümneid ja kannab lisaks rikkalikult vilja. Aroonia on isetolmleja ja tingimata pole aeda tarvis mitut põõsast istutada. Õitsemine toimub harilikult maikuu lõpus ja õiekännastes on koos 20-30 õit. Viljad on 1-1,5 cm läbimõõduga, umbes 1 gr. raskused pisikesed õunviljad, valmides peaaegu mustad, parkainete rikkad. Viljad sisaldavad suhkrutest peamiselt glükoosi ja fruktoosi, on mineraalainete rikkad ( raud, boor, kaltsium, vask, mangaan ja jood) ja üsna rohkesti erinevaid vitamiine C, B ja P- grupi vitamiine. Viljade rikkalik antioksüdantide sisaldus vähendab nende kasutajal näiteks vähiriski. Ühesõnaga tegemist on väga väärtusliku marjakultuuriga. Marjade mahl on ilusa punase värvusega, sobib hästi vähese happesuse tõtu hapumate mahlade tempimiseks. Mahl määrib tugevasti kõike, millega kokku puutub, seepärast kasutage marju korjates kindaid ja määrdunud käsi saab hiljem puhtaks ka sidrunhappega. Põõsaste endi tervis on samuti hea, haiguseid ja kahjureid esineb neil harva ja nende kasvatamisega palju muret pole.
Tänapäeval on aretatud üsna mitmeid aed-aroonia sorte, millised on siiski maitselt ja väljanägemiselt väga sarnased. Aretustöö on liikunud eeskätt suuremate ja magusamate viljade saamise suunas, aretustööga on tegelenud nii põhjamaad, kui Tšehhi, Venemaa ja Valgevene, Rumeenia, Ungari ja Ukraina. Sortidest nimetame siinkohal Soomes aretatud sorte 'Kurkumäcki', 'Viking', 'Ahonen' ja 'Karhumäki', Taani sorti 'Aron', Tsehhi sorti 'Nero' ja Venemaa sorte 'Altaiskaja Krupnoplodnaja', 'Chernoplodnaja', 'Rubina', 'Tšernookaja' ja 'Valkira'. Rootsis aretatud sort 'Hugin' on tegelikult ploomilehise aroonia sort - madalakasvuline, hilise valmimisega, viljad väikesed ja väga parkaineterikkad. Loodetavasti nende, väga kasulike viljade ja vähenõudlike põõsaste kasvatamine koduaedades tasapisi kasvab.
Täna räägime ebaküdooniast
Ebaküdoonia on küllap hästi tuntud enamusest vanematest taluaedadest. Pole just palju selliseid kauniõielisi põõsaid, millised lepivad kasvuks suhteliselt vähemviljaka liivakama kuivavõitu pinnasega ja lõõskava päikesega. "Põhjamaa sidruniks" nimetatud ebaküdoonia suured kollakasrohelised õunviljad on nii C-vitamiinirikkad, hapud ja kõvad, et neid toorelt süüa pole võimalik. Küll aga hindavad ebaküdoonia vilju siidri- , veini- ja käsitööõlle meistrid, samuti koduste hoidiste valmistajad.
Rääkides ebaküdooniast mõtleme me ikka jaapani või näsalist ebaküdooniat (Chaenomeles japonica), milline on kaheksaliigilise (varasemalt viieliigilise) ebaküdoonia perekonna tuntuim liik. Ebaküdooniad pärinevad Kagu-Aasiast, jaapani ebaküdoonia Jaapanist, kasvades kuivadel ja päikeselistel mäenõlvadel kuni 1 m kõrguse tihedavõrselise ja laiuva põõsana. Võrsed noorelt punakad, udekarvased, hiljem kaetud tumepruunide näsadega, astlalised. Ebaküdooniat on kerge ära tunda, sest selle abilehed ei varise nagu enamuse õistaimedel, vaid jäävad koos lehtedega sügiseni põõsaile. Lehed on paksud, nahkjad, äraspidimunajad, 3-5 cm pikad, täkilise leheservaga, abilehed neerjad, jämesaagja servaga. Õied viietised, telliskivipunased, 2-3 kaupa lehtede kaenaldes, puhkevad mais. Keskmise õuna mõõtu õunviljad valmivad järk-järgult, septembris -oktoobris, toorena tumerohelised, valminult rohekaskollased kuni kuldkollased, ühelt põõsalt võib saada 1-4 kg vilju.
Jaapani ebaküdoonia juurestik on sügavale ulatuv ja seetõttu on põõsad ka väga põuakindlad. Põõsad kasvavad väga mitmesugustel muldadel, eelistades hapusid muldi, väga lubjarikastel muldadel on kasv kidur ja põõsa lehed klorootilise väljanägemisega. Ebaküdoonia eelistab kasvamiseks kindlasti täisvalgust. Kuivõrd põõsad on risttolmlejad, siis on vaja saagi saamiseks istutada peenramaale 2-3 erinevat sorti, siis on saak garanteeritud. Ka üksikpõõsas annab siiski harva mõned viljad, kuid enamasti on põõsas saagitu ja vaid dekoratiivse väärtusega. Ebaküdoonia on putuktolmleja, õisi tolmeldavad peamiselt erinevad kiletiivalised ja kui lähikonnas on veel aedades ebaküdooniaid kasvamas, siis tänu virkadele mesilastele kes teiste ebaküdooniate õietolmu meie põõsale tassivad, need mõned viljad saamegi. Põõsaste talvekindlus pole väga hea ja alla - 24 kraadi langevad temperatuurid võtavad ära viimase aasta võrsetipud ja kahjustavad ka õiepungi. Seepärast on eelistatumad laiuvama võraga kuid mitte maapinnale lamanduvate võrsetega ebaküdooniasordid, millised talveks jäävad enamuses kaitsva lumikatte varju. Jaapani ebaküdoonia on tugevakasvuline liik ja piisavaks viljakandvuseks aga ka põõsaste dekoratiivsuse säilitamiseks tuleb põõsastele igal aastal teha harvenduslõikus. Hästi on siis kui jaapani ebaküdoonia kandeealisel põõsal on 12-15 tugevat oksa. Kuna suurimat saaki annavad 3-4 aastased oksad, siis tulekski nende osakaalu põõsas hoida kõige suuremana, lõigates regulaarselt välja vanemaid oksi ja ennakvõrseid, millised kasvatavad muidu põõsa liiga tihedaks. Istandust rajades eelistage kindlasti ebaküdoonia peenarde katmist peenravaibaga.
Jaapani ebaküdoonia sordiaretusega on tulemuslikult tegeldud Lätis, kus on tänaseks ka tõsiselt võetavad ebaküdoonia kasvupinnad. Eestis on tegelenud ebaküdoonia kasvatuskatsetega eelmisel sajandil Pollis Kalju Kask. Eesti juurtega sordiaretaja Albert Tiits on Lätis 1951. aastal saanud pikaaegse aretustöö tulemusena asteldeta sordi 'Cido', mis on ilmselt seni tuntuim jaapani ebaküdoonia sort meil. Hea talve- ja haiguskindlusega põõsad on keskmise saagikusega. Tiitsu aretistest, mida pole registreeritud sordina, on tähelepanuväärselt suure saagikusega aretis nimega "Ada". Uuemad Läti sordid 'Rasa', samuti 'Darius' ja 'Rondo' on samuti kõrge saagikusega. Jaapanis ja Hiinas kasutatakse jaapani ebaküdooniat teiste ebaküdoonialiikide kõrval ka bonsai kasvatamiseks, tuntum bonsaisort on 'Chojubai'.
Seekord pajatan toompihlast
Lepime kohe alustuseks kokku, et veidi lohiseva toompihlaka perekonnanime asemel hakkame kasutama suupärasemat nime toompihl (Amelanchier). Ilmselt on seegi sama arusaadav kui pikem nimetus. Uuem taimesüstemaatika annab perekonna liikide arvuks kokku 30, millest neli on hübriidsed. Lisaks tuntakse veel mõnd perekondadevahelist toompihla hübriidi pihlakatega, näiteks Jacki pihltoompihl ( X Amelasorbus jackii) ja Raciborski pihltoompihl ( X A. raciborskiana). Toompihlad asustavad põhjapoolkera parasvöödet, enamus liike kasvamas Põhja-Ameerikas, mõned ka Euraasias. Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti looduses on naturaliseerunud tähk-toompihl (A. spicata), kasvades vahest üsna tihedate padrikutena, aga enamasti siiski üksikpõõsastena raiesmikel, metsaservades ja hõredamate metsade alusrindes. Kuivõrd toompihlad paljunevad hästi nii vegetatiivselt maasiseste võsunditega kui ka seemnetega, mida rohkesti levitavad nende viljadest toituvad linnud (peamiselt rästaliigid), siis ongi liik siinmail naturaliseerumises nii edukas. Ta õitseb enam vähem samal ajal meie toomingaga (või veidi hiljem) ja ma saan kevadeti üsna palju kõnesid küsimusega, et "mis põõsas see selline on, toominga sarnane, aga siiski nagu poleks"? Kuivõrd mõlemal liigil on valged õied, siis neid looduses segi ajada on esialgu üsna kerge. Jätke meelde kõige lihtsam erinevus - toompihla õisikud asetsevad võrsetel püstiselt ja pole nii pikad kui toomingal, toomingal aga õisikud ripuvad. Kui siiski kahtlete, kas tegemist võiks olla toomingaga, siis kraapige veidi küünega võrse koort ja nuusutage. Toominga võrse lõhnab iseloomulikult vängelt, toompihla võrsel selline lõhn puudub.
Aianduslikult pakub kõige rohkem huvi lepalehine toompihl ehk ka võiks seda nimetada saskatoon (A. alnifolia). Nimetust saskatoon kasutasid liigi kohta küllap juba põlisrahvad Krii-indiaanlased, kes hindasid saskatooni vilju kõrgelt ja kasutasid neid toiduks üsna mitmeti. Hiljem on sama nimetus antud Kanada Saskatchewani provintsile ja selle suurimale linnale Saskatoonile, mille ümbruses on lepalehist toompihla kasvamas eriti ohtralt. Saskatooni areaal laiubki peamiselt Põhja-Ameerika lääneosas, kasvades peamiselt piki Kaljumäestikku, ulatudes USA Colorado osariigist lõunas kuni Alaska idaosani. Seega suudab saskatoon kasvada karmides tingimustes. Talub hästi põuda, kuid ei salli seisvat vett. Saskatoon kasvab looduses 2-4 m kõrguse sirgete ja sihvakate võrsetega põõsana, lehed on ovaalsed, jämesaagjate servadega, meenutades veidi lepa lehti. Õitseb mai keskpaiku valgete õisikutega, millesse võib olla koondunud kuni 15 õit. Ümarad õunviljad valmivad juulikuu II poolel, kobaras tavaliselt kümmekond vilja. Valminud viljad on tumesinised ja kaetud vahakorraga, suure õiekarikaga, 1-1,5 gr raskused, magusad, sisaldavad 3-5 seemet, sisaldavad kuni 10 % erinevaid suhkruid ja vähe happeid. Põõsad kannavad igal aastal rikkalikult umbes 2-5 kg vilju põõsa kohta ja kuna toompihlad on isetolmlejad ei vaja nad viljumiseks mitut taime, koduaeda piisab ka ühest sordist. Põõsad alustavad pärast istutamist kiirelt viljakandvusega ja teisel aastal pärast istutamist on juba saaki loota. Kanadas alustati saskatooni istanduste rajamisega juba 1970. aastatel, meie praegu alles õpime selle sorte tundma. Nagu arvata, on olulisemaks saskatooni sordiaretajaks Kanada, aga aretus käib ka USA_s, Venemaal, Hollandis ja Poolas. Vanimaid ja enamkasutatavaid sorte on Kanadas aretatud 'Thiessen'. See on väga saagikas, haiguskindel ja suurte magusate viljadega haiguskindel sort, mille ainukese miinusena väiks mainida vaid liiga tugevat kasvu - põõsad võivad sirguda 4-5 meetrini ja siis marju raske korjata. Vanematest sortidest on saagikaimad veel eelmisest madalamakasvulised sordid 'Northline' ja 'Smoky'. Hilisempoolse valmimisega sortidest tuleks nimetada siinkohal sorte 'Krasnojarskaja', 'Honeywood' ja 'Martin', kõige varasema valmimisega on aga laiuva ja madala kasvuga sort 'Sleyt, ka 'Mandam'.
Saskatooni viljadest valmistatakse mahlu, veine, siidreid, õlut ja erinevaid keediseid, neid külmutatakse, tehakse smuutit ja jäätist ning muidugi tarvitatakse värskelt. Lisaks suurele suhkrusisaldusele sisaldavad marjad rikkalikult antotsüaane ja polüfenoolseid ühendeid, olles väga tervislikud umbes nagu mustikad või arooniad. Põlisrahvad kasutasid saskatooni vilju teatud lihatoidu "pemmikani" valmistamiseks, kus kuivatatud piisonilihale (tänapäeval veiselihale) lisatakse rasva ja saskatoonimarju. Kahjuks maitsevad saskatoonimarjad lisaks meile ka väga erinevatele rästaliikidele ja saagi kaitsmine lindude eest on üsna tüütu - enamasti kaetakse põõsad enne viljade valmimist võrkudega.
Istanduste rajamiseks sobivaid sorte on seega mitmeid, sordid sobivad ka masinkorjeks. Taimeread katke peenravaibaga, ridade vahekaugus võiks olla 2-3 m, masinkorjet planeerides kuni 4 m , taimede vahekaugus reas 1-2 m, seega näiteks istutusseadu 1,5 x 3 m kasutades kulub 1 ha istanduse rajamiseks umbes 2200 taime. Rohu taimeaed loodab sellel kevadel pakkuda 5-7 erinevat saskatoonisorti.
Täna räägin kirss-kontpuust
Kui kontpuid (Cornus) tuntakse ikka rohkem kui ilupuid, siis nende perekonnas on päris mitmeid söödavaid vilju kasvatavaid liike. Ka nimetus kontpuu pole päris täpne, sest tegemist on eeskätt ikka põõsasja kasvuga liikidega, vaid mõned üksikud neist suudavad omandada väheldase puu mõõtmed. Samanimelisse kontpuuliste sugukonda kuuluvas perekonnas on kokku 59 vastakute lihtlehtedega peamiselt suvehaljast liiki, millest meile ehk kõige paremini on tuntud punaste võrsetega ilupõõsas - siberi kontpuu (C. alba). Väga külmakindel ja vitaalne põõsas, millist võime mööda Eestimaad sõites kohata siin-seal ka metsistunult kasvamas. Mitmed erivärviliste lehtedega sordid teevad selle vähenõudliku liigi aiasõpradele eriti atraktiivseks. Hoopis vähem inimesi teab, et meil on looduslikult Eestis kasvamas lausa kaks kontpuuliiki - läänepoolses Eestis ja laiemalt Skandinaaviast kuni Kaukasuseni leviv lubjarikkaid muldi eelistav verev kontpuu (C. sanguinea) ning Põhja-Eestis ja laiemalt Euraasia ja Põhja-Ameerika tundraaladelt pärit madalakasvuline, happelistel muldadel kasvav poolpõõsas rootsi kukits (C. suecica), milline esineb massiliselt Põhja-Skandinaavias, andes sügisperioodil Lapimaa erksavärvilisele loodusele oma panuse punakaks värvuvate lehtede ja punaste viljadega. Euroopa soojemates piirkondades kasvatatakse päris sageli ilutaimena jaapani kontpuud (C. kousa), mille kujult, värvuselt ja ka maitselt veidi vaarikaid meenutavad viljad küpsevad oktoobris, olles maiuspalaks lindudele. Teine söödavate kuid kibedate viljadega talveõrn ja igihaljas kontpuuliik on nutt-kontpuu (C. capitata) Kagu-Aasiast.
Kirss- kontpuu (C. mas) ehk üle maailma rohkem kisiil'iks nimetatud madalam puu või kõrgem põõsas on see liik, mis aianduslikult on väga huvipakkuv. Eesti oludes täiesti talvekindel liik pärineb Euroopa lõunapoolsetest piirkondadest, areaal ulatub Väike-Aasia ja Kaukasuseni, kasvades sealsetes mäestikumetsades 3-8 m kõrguse põõsa või pigem madalama puuna. Ka meil kipub kasvama pigem puukujuliseks, olles laiuva võra ja jäikade tugevate okstega. Õitsema puhkeb kevadel varakult enne lehtimist juba aprillis kuldkollaste neljatiste õitega, ega jää sel perioodil dekoratiivsuselt sugugi maha forsüütiatest. Õied on koondunud 5-25 kaupa õisikuisse, on meerikkad, õitsedes kümnekonna päeva jooksul. Kuivõrd kisiil on risttolmleja, siis parema saagi saamiseks tuleks koduaeda istutada vähemalt kaks taime või veel parem kaks erinevat kisiilisorti. Lehed on vastakud, munajad, 4-10 cm pikad, terveservalised, sügise erksavärvilised. Piklikud, 2-10 grammised valminult punased või mõnedel sortidel ka kollased luuviljad on küpsed enamasti septembris, hilisematel sortidel oktoobri algul. Viljad on väga C-vitamiini rikkad (kuni 150 mg%), mis teeb need tõeliselt väärtuslikeks ja lisaks mõnusalt hapukad tänu paariprotsendilisele õunhappe sisaldusele. Viljad sisaldavad veel rohkelt kaaliumi, rauda, magneesiumi ja väävlit. Seega igati vägev viljapuu koduaedades kasvatamiseks.
Vilju pruugitakse nii valminult kohe toiduks, aga neist valmistatakse ka head veini, keediseid, marmelaadi, kompotti, kisselli ja kuivatatakse. Kisiili viljad sobivad hästi ka lihatoitude maitsestamiseks. Sellekohaseid huvitavaid retsepte leiab ohtralt Toivo Niibergi ja blogikirjutaja koostöös valminud raamatust: "Imelised puud ja põõsad - söödavad, ravivad ja dekoratiivsed".
Kirss-kontpuu põhiliigist suuremate ja maitsvamate viljadega sorte on Eestis pakutud juba viimasel kümnekonnal aastal Punaste viljadega meil vastupidavad ja rikkalikult viljuvad sordid on 5-6 gr suuruste viljadega Saksa päritolu 'Jolico', Austrias aretatud ja ehk kõige magusamate viljadega sort üldse 'Schönbrunner Gourmet Dirndl'. Ukrainas on tegeletud väga intensiivselt kisiili sordiaretusega ja saadud kümneid sorte, millised erinevad üksteisest peamiselt viljade valmimisaja ja suuruse poolest. Tuntuim on sealne sordiaretaja Svetlana Klimenko, kelle valitud sortidest tuleks nimetada eriti suurte, keskmiselt 7 gr viljadega sorti 'Svetlyachok'. Teised tuntud punaseviljalised sordid samalt aretajalt on 'Lukyanovsky', 'Korallovy', 'Elegantny', 'Semion', 'Vladimirsky' ja 'Vydubecky'. Mõned kollaseviljalised sordid ka Ukrainast, tuntuim ilmselt sort 'Jantarnyj', vähem tuntud sordid on 'Neshny' ja 'Bukovinsky'. Arvukalt pärineb sorte ka Gruusiast, Tšehhist, Ungarist, Poolast jm.
Kisiil on haiguste- ja kahjuritevaba, kasvab hästi erinevatel kergema lõimisega lubjarikastel muldadel, olles väga põuakindel. Rikkalikuks õitsemiseks ja viljumiseks eelistab täisvalgust. Ajaga kasvab võra tihedaks, seega võraokste regulaarne harvendamine on asjakohane. "Rohu Taimeaaial" on pakkuda sel kevadel päris mitmeid huvitavaid kisiili sorte. Katsetage ja Te ei kahetse, kirss-kontpuu ei jäta teid peaaegu kunagi saagita. Parimate sortide saagikus võib kandeeas ulatud kuni 50 kg põõsa kohta.
Seekord pajatan pihlakast
Kui ütleme pihlakas, siis mõtleme eeskätt meie kodumaist harilikku pihlakat (Sorbus aucuparia), kasvamas koduväravas, et kuri ei pääseks sisse meid kimbutama. Pihlakale ongi rahvausundis pühendatud üsna palju tähelepanu. Puuviljanduslikult on aga hoopis olulisem see, et vene sordiaretaja Ivan Mitšurin aretas juba XX sajandi esimesel poolel esimesed pihlaka pomoloogilised sordid.
Pihlaka perekonna süstemaatika on väga keeruline ja hulk tarku mehi on püüdnud selles korda luua, aga süstemaatikasse süveneda pole siinkohal kõige tähtsam. Uuemate andmete põhjal on roosõieliste sugukonda (Rosaceae) kuuluvaid erinevaid pihlakaliike perekonnas üle 200, isegi väikeses Eestis on neid looduses kasvamas lausa kolm liiki. Eestikeelsed nimed on perekonnas antud umbes kuuekümnele pihlakaliigile, lisaks veel nimetused perekondade vahelistel hübriididel. Kõik pihlakaliigid ei kanna kaugeltki söödavaid vilju, aga muidugi ei tee seda ka ainult harilik pihlakas. Näiteks Lääne -Eestis kasvava teise pihlakaliigi - hariliku pooppuu (Scandosorbus intermedia) veidi jahused ja läägevõitu üsna suured viljad on aidanud eestimaalastel mitmelgi korral näljaaegu üle elada. Aga populaarseim viljapuu on ikka harilik pihlakas. Mida kõike selle viljadest ei valmistataks, hea pihlakavein on siiski kõige tuntum.
Harilik pihlakas esineb looduslikult Euroopast kuni Väike-Aasiani, olles meil tavaline alusmetsapõõsas väga mitmeilmelistes hõredamates metsades, metsaservades, karjamaadel, samuti liivastel mererannikutel ja paepealsetes kadastikes. Selline väga eriilmelistel muldadel kasvamine näitab pihlaka kui liigi vähenõudlikkust kasvukoha suhtes, heaks viljakandvuseks ja viljade küpsemiseks on siiski vaja pihlakale täisvalgust. Pihlakas võib heades oludes sirguda kuni paarikümne meetri kõrguseks puuks, kuid enamasti kasvab ta ikka kõrgema mitmetüvelise puuna. Suured hallikarvased pungad ja iseloomulikult lõhnavad võrsed, kui nende koort küünega vigastada, aitavad meil pihlakat ära tunda ka talvel kui põõsad raagus on. Kevadel kui puhkevad pihlaka kuni 30 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, on põõsaste äratundmine veelgi hõlpsam. Mai lõpul või juuni algul puhkevad suured kreemjad 20-30 õiega õisikud, millistel on spetsiifiline ja veidi uimastav mõrumandli lõhn. Mulle on pihlaõite aroom alati meenutanud veidi astumist hobusetalli, sealse lõhnabuketi sarnasus pihlaõitega on muljetavaldav. Pihlakas on putuktolmleja nagu roosõielistele kombeks ja tolmeldajateks on erinevad kiletiivalised putukad. Septembris valmivad punakasoranžid väikesed õunviljad, milliste maitse on eksemplariti ja sügisilmadest sõltuvalt üsna varieeruv. Siiski teevad pihlamarjad värskelt tarvitatuna suu paksuks (on parkaineterikkad) ja üsna mõrkjad.
Harilikku pihlakat kasvatatakse eeskätt ilutaimena ja temast on aja jooksul aretatud üsna mitmeid dekoratiivsorte - meenutagem siinkohal näiteks "leinapihlakat " sordinimetusega 'Pendula' või püramiidja võraga sort 'Fastigiata', aga olulisemad on marjakultuurina tuntud sordid, mida on tänaseks kogunenud juba üle kolmekümne. Esimesed sordid aretas Mitšurin harilikust pihlakast juba 1905. aastal, ristates pihlakat musta arooniaga, saades sordi 'Likjernaja'. Tegu on paari kolme meetri kõrguseks kasvava, arooniat nii välimuselt kui maitselt meenutavate üsna magusate, väheldaste, küpsenult mustjaspruunide viljadega puukesega, mille viljadest on kõige parem valmistada likööri, nagu viitab ka sordinimetus. Mitšurini aretatud sortidest tuleks siinkohal nimetada veel ehk tema tuntumat sorti 'Granatnaja' , milline on saadud pihlaka ja vereva viirpuu ristamisel 1925. aastal. 5-6 m kõrgusel põõsaspuul on tugevalt läikiv omapärane lehestik ja tumepunased, üsna suured, mahedamaitselised viljad. Järgmine sort 'Dessertnaja' ('Dessertnaja Mitšurina') on saadud sordi 'Likjernaja' õisi astelpihlaka (Mespilus germanica) õietolmuga tolmutades. Tulemuseks on meie oludes mitte päris külmakindel, kuid pihlakasortidest ilmselt maitsvamate väiksemate viljadega madalam puu. Sort 'Burka' on saadud perekondadevahelist hübriidi mägi-pihlarooniat ( X Sorbaronia alpina) pihlakaga ristates. Tulemuseks on suurte, granaatpunaste heamaitseliste viljadega 2-3 m kõrguseks kasvav puu. Vanematest vene sortidest võiks siinkohal nimetada veel 'Krupnoplodnaja', 'Alaja Krupnaja', 'Nevežino'. Saksamaal on aretatud sordid 'Rosina', 'Konzerta' ja vene algmaterjalist vene pihlakas (S. a. var edulis 'Rossica' ja 'Rossica Major'). Ilmselt vanimaid pihlakasorte on juba XIX algul Tšehhist, Määrimaalt leitud määri pihlakas (S. a. var. moravica; 'Edulis' ; 'Dulcis'), millist kasutatakse veel tänapäevalgi sordiaretuses ühe ristlusvanemana. Tegemist on üsna suureks sirguva puuga, mille viljadel puudub peaaegu täiesti kibe ja parkiv maitse. Puuduseks võiks nimetada selle sordi puhul vaid seda, et viljub üle aastate ja üsna ebakorrapäraselt.
Venemaal aretatakse uusi pihlakasorte ka tänasel päeval, nimetan siinkohal mõned: 'Amulett', 'Angri', 'Bussinka', 'Oranževaja' jt.
Palju hoolt pihlakasordid ei vaja, haigusi ja kahjureid esineb neil üsna vähe. Peamine hooldusvõte on talvel lume raskuse tõttu murdunud võraokste kevadine väljalõikamine ja sama teed võiks sel juhul lõigata välja ka üldise võrasuunaga risti kasvavaid oksi. Kui viljade korjamisel saavad võrsed vigastada ja murduvad, tuleks need kohe tagasi lõigata, mitte jääda kevadist lõikust ootama.
NB! Rohu Taimeaed pakub sel kevadel mitmeid hariliku pihlaka kultuursorte.